Jaanuari teisest poolest hakkasid Eestis ilmad külmemaks minema. Algul tasapisi, hiljem lisandus külmakraade iga päevaga. Praeguseks on Tallinnas varahommikuti –25 kraadi külma ja ilmajaam lubab külma süvenemist. Mul oli hea meel, et sain sel , või õigemini eelmisel aastal tehtud kaks suurt tööd – soojustasin oma veetorud keldris ja ehitasin ahju. Kui külma oli juba rohkem kui –10 kraadi, hakkasin ahju kütma, et elektrit kokku hoida. Oli väga mõnus istuda ahju ees, kui tuli põles ja ahi pikkamisi soojaks läks. Toad olid mõnusalt soojad ja soojuspump vuhises aeg-ajalt ka töötada. Nüüd on külmakraadid õues madalale langenud ja lubatakse edasist pakase pealetungi Venemaalt. Igaks juhuks olen üleval toas jätnud veekraani kergelt nirisema ja kraanikausi aluse kapiukse lahti, et toasoe torudele ligi pääseks. Mu kuivade puude tagavara oli otsakorral, ja nii tõi Leivo eile mulle kütteks kuivi puid kusagilt poest. Oi nendega oli lust kütta, nii heledasti põlesid! Täna hommikul aga soojuspumbad enam töötada ei tahtnud, tuba oli jahe ja pidin sisse lülitama elektriradiaatorid. Evakueerisin ülevalt oma orhideed alla, vesi niriseb kraanist nüüd ööpäev läbi ja soojuspumbad ootavad soojemaid ilmu. Kütan ahju ja elan alumisel korrusel. Seal on päris soe.
Väljas on kerge tuul, mis muudab ilma veelgi külmemaks, aga päike paistab. Kepikõndi teha ei saa ja see vähene liikuvus tõstab mu vererõhku. Oleks ometi läheks soojemaks! Võiks olla –10 kraadi, sellega oleksin päris rahul!
