Aga Viljandis õitsevad toomingad

Kasutasin ära kaks kaunist päeva, et minna Viljandisse appi tädi Ildale. Rookisin tema aias naate. Ilda ütles, et tema jäi tulemusega rahule, mina aga mitte. Aega oli vähe, naate palju ja maa väga raske ja kivine, nii et juured jäid kõik sisse. Sai ainult natuke naadilehti pealt nopitud. Soovitasin tal suurema osa lilleaiast kujundada ümber muruks, siis on rohimist vähem. Eks näis, kui Ants tuleb oma muruniitjaga, kas ta raatsib lumikellukesed maha niita, aga seda peaks küll tegema. Neid lumikellukesi on nii kole palju, ja tegelikult on nad muru sees ka kenad, mis siis sellest, kui neid tiba vähemaks jääb! Kahjuks unustasin fotoka koju, nii ei saanud oma töö tulemust üles võtta. Ongi hea, sest ega see katkutud kanale sarnanev aianurk eriti kena küll polnud. Ainult mõned punased tulbid uhkeldasid keset naadijuuri ja pealsejuppe.

Aga oma aeda sain mõnusat täiendust, Ilda andis mulle märtsikellukesi, mida olen pikka aega otsinud, sain ka veidi sinililli ja Viljandi turult imearmsad nartsissid. Loodan, et lähevad kenasti kasvama.

Kersti aiamaja.

Minu majanaabri Kersti aias asub monstrum, on algusest peale seal olnud. See koosneb kokkuklopsitud lauajuppidest, mõnest kiletükist, eterniiditükist ja peaks kujutama endast lehtlat või suvemajakest või laste onni, kusjuures seinu tal pole.

Igatahes vahetevahel suve jooksul käivad poisid seal õlut libistamas ja pidu pidamas. Seetõttu on see ehitis möbleeritud, seal on mingi vana laud ja kolm diivanit ning mõned toolid. Ehitise ees saab ka tuld teha, seal on lõkkease. Eelmisel talvel lükkas torm selle kaadervärgi ümber, ma juba mõtlesin, et nüüd saab sellest lahti! Aga kus sa sellega! Kevade edenedes ja soojade ilmade saabudes löödi koletis jälle üles. Olin parajasti linnas asju ajamas, kui poistekamp aias tööd alustas. Minu koju saabudes oli kaadervärk peaaegu valmis. Minu protestide peale, et miks see nn. “ehitis” sinna jälle tagasi tuli, seletati, et seda on neile väga vaja, ja kui mulle ei meeldi, annavad nad mulle lohutuseks tasuta pileti Rabarockile.

Tänavu volbriööl võtsid kaks diivanit sellest ehitisest jalad alla ja kadusid jälgi jätmata. Esimene impulss pärast avastamist oli, et nüüd on küll jama, ei julge oma kiik-istet selleks suveks enam välja viia, kui juba sellised vanad ja aastaid väljas vettinud diivanilogud minema jalutasid. Arutasime Kerstiga sündmust nii ja naapidi ja ei osanud arvata, kuhu nad kadusid.Hiljem siiski selgus, et naabermaja poisid pidasid aiapidu ja neil oli istekohtadest puudus.

Pikk kevad

Tänavuse kevade esimesi märke nägin jaanuari algul, kui Marist Šotimaal külastades olid lumikellukesed õitsemas. Meil Eestis oli siis veel paks lumi ja veebruarikülmadki tulemata. Märtsi lõpus läksin uuesti Marisele külla, et pääseda hallist, külmast , lumisest  Eestist ja tunda veidigi kevade lähenemist.  Ja tõesti, seal õitsesid hurmavad nartsissid! Kahe nädala pärast tagasi,

ja mulle tundub, et oleks võinud kauem ära olla ja sealset kevadet nautida. Alles nüüd, aprilli lõpul õitsevad mu varjulises aias krookused ja  lumikellukesed, nartsissid ajavad vaevaliselt välja oma õienuppe. Ja homme lubatakse esimest sooja kevadilma!

Ja need siin on minu aia krookused.

Moniaive Green Tearoom

Enne minu lahkumist väikesest Šotimaa külakesest Penpontist pidasime Dekyi  Lee sünnipäeva Moniaives. Sellest mõned pildid.

Edasi, Scoraigi!

 

Mööda mägist teed suundume edasi läände, Šotimaa läänerannikulasuvale väikesele poolsaarele, kus elu kulgeb hoopis teistmoodi, kui me oleme harjunud. Scoraig on väike küla poolsaare lõunaservas, kuhu autoga ligipääs puudub, sest mandriga ühendavmaakitsus on väga järskude nõlvadega mägine ja metsik, nii, et sealtkaudu  saab liikuda külasse vaid jalgsi, aga jalgsimatka pikkus võib ulatuda 7-8 tunnini. Ühendust mandriga peetakse ainult paatidega. Igal perel on oma mootorpaat, aga auto hoitakse mandrikaldal. Külas on alalisi elanikke 60 ümber, suviti lisanduvad veel puhkajad ja suvitajad. Poodi pole, elektrit toodab igas majapidamises tuulegeneraator, mõnel on ka katusele paigaldatud päikesepaneel.  Ühisveevärki pole, igal perel on oma kaev, kust on majja toodud vesi. Alles mõni aasta tagasi ehitati mandrile mobiilimast ja nii on neil nüüd ka mobiiliside olemas.

Iga majapidamine kasvatas oma pere tarbeks köögivilju ja puuvilju – marju, mehed käisid ka kalal. Külas oli kool, milles hetkel õpib 9 last, lasteaias oli neid 5.

Üritasime tõusta poolsaare kõrgemasse punkti, kust paistis ka vaba meri. Huvitaval kombel , mida kõrgemale mäkke me ronisime, seda soisemaks läks maapind. Mõned pildid kaunitest mägedest.

Kõige toredam elamus oli   Iona sõbranna Sami isaga tutvumine. Vaat see oli alles mees! Tegi kodus süüa, kusjuures väga maitsvat, koristas laua, seejärel parandas mingit köögitarvikut, tegeles lastega. Ja kui ära hakkasime minema, pakkis peaaegu kogu meie pagasi mängleva kergusega suurde meremehekasti ja toimetas selle paati. Ärasõidupäev oli tuuline ja vihmane, kartsin kangesti, et pisike kipakas paat läheb ümber, aga ei midagi, paat jõudis ilusasti randa.

Jälle Findhornis

Vaat, kui kaunilt õitseb kõikjal põhja Šotimaal kasvav astelhernes. Mäeküljed  kollendavad

sest kanarbik pole veel õitsema hakanud, sinnani läheb veel aega. Aga astelherne õitseaeg on pikk, ta alustab varakevadel ja õitseb peaaegu sügiseni. Kuigi Kreete oma ajaveebis lubas lausa päevitamisilma, oli tegelikkuses ka siia jõudnud külmalaine, mistõttu soojakraadid jäid kümne kanti, aga õiteilu ei jõudnud see vähendada. Aedades, tee ääres, metsaservadel ja põlluservadel ilutses nartsiss, lõpmatutes toonivarjundites valget ja kollast. Priimulad oma kirevuses igas lillepeenras, mitmesugused kevadised kellukad ja tulbid, kõikjal vohas ja voogas kevad.Kuna ilmad seal on tavaliselt ühtlaselt jahedad, jätkub õiteilu kauemakski. Meil on tulbid-nartsissid kenad vast paar nädalat, seal võib see kesta koguni paar kuud ühtejärge. Kui paari päeva pärast läksime külla Victoriale ja Philile, kes elavad Loch Nessi ligidal, oli lund sadanud.

  Aga kaunitele nartsissidele ei teinud lumi midagi kurja, nad õitsesid edasi!

Teatris

Viimati käisin ma Estonia teatris võib-olla viisteist aastat tagasi, võib-olla veelgi enam. Vahepealsed aastad  tähendasid majanduslikke probleeme, siis järgnesid rännuaastad. Ja nüüd, jälle paikselt Eestis, olen kasutanud suurepärast võimalust kuulata maailma parimaid lauljaid Metropolitan Opera  ooperiülekannetes. Miskipärast arvasin, et meie lauljate- pillimeeste tase ei ole võrreldav Eesti omadega ja tahtsin nautida vaid maailma parimaid. Aga Eesti solistide jätkuv edu maailma lavadel tekitas uudishimu, et milline siiski on meie tase. Ja kui Merje teatas, et Aile Asszony osaleb viimases Nahkhiire etenduses Estonias, otsustasin minna.

Estonia teater on muutunud: kõikjal naeratavad noored teenindajad, nii riietehoius, kohvikus kui kohanäitajad saaliustel.  Ja mitte ainult  teatri väline ilme pole muutunud. Etenduse alates tundsin, et orkestril on nagu uus kõlajõud, muusika haaras ja ei olnud ebakõlasid. Meiegi lauljad on hakanud laval  näitlema, nagu teisteski maailma ooperiteatrites. Nii et tundub, et võib küll minna Eestis teatrisse, mitte ainult käia Met-i etendustel. Laupäeval on mul hea võrdlusmoment, lähen vaatama Wagneri  Jumalate hukku.  Operetti ja ooperit, eriti Wagneri oma on raske võrrelda, üks on kerge lõbus  jant, teine sügav tragöödia, kuid muusikalist osatäitmist ja lavastust saab võrrelda küll.